Andres Arrak: Koolitarkus ja elutarkus

Olin juba enne tema loengut kuulamas käinud ja teadsin  enam-vähem ette, mis selles arvamusartiklis jutuks võib tulla. Hea koht siin selle arutamiseks, sest mõtteid tekkis küll ja veel...
Igatahes jäid mulle Arraku artiklist meelde kaks asja, mille üle autor arutab. Ma olen nõus sellega, et tänapäeva ühiskonnal pole puudus haritud noortest vaid pigem kogemustega noortest ning see on probleem. Peale gümnaasiumi  jagunevad noored tavaliselt kolme rühma( olen pannud seda ka enda sõprade puhul tähele). Kõigepealt on kahtetüüpi enesekindlaid, kes teavad kohe, mida nad tahavad edasi teha. Ühed on need, kes suunduvad otsemaid õppima, eelistatult siis Ülikooli. Teised on need, kes arvavad, et siinne elu on nende jaoks kõike muud kui hea ning turvaline ning nad ei taha kodumaale elama jäämisest midagi kuulda. Kolmandad on aga need, kes ei tea tuhkagi, mida nad tahavad. Seega nad lihtsalt viskavad jalad seinale, lähevad tööle, või  siis näiteks Aasiasse ennast leidma. Viimaste peale tavaliselt veel vaadatakse viltu, et kõigi valikute seast  valid sa selle viimase, jätad aasta vahele.... mis minu arvates tegelikult tähendab, aasta iseenda jaoks. Seda pidas silmas ka Arrak. Inimestel on harjumus tormata kuhugi ja eriti noortel. Ei mõelda, mida tehakse ning pärast kahetsetakse. See tuleneb tegelikult sellepärast, et ei tunta veel iseennast ning enda Mina pole veel leitud. Joostakse õppima, kartes, et see on ainuke ja viimane võimalus asuda õppima. Venitatakse need kolm aastat ära, saadakse enda paber kätte ja siis minnakse sellega tööturule lehvitama. Aga kellele? Need kolm aastat võimaldasid sulle teadmisi ja oskusi, aga kus on KOGEMUS? See sama, millega need noored kokku puutuvad, kes aasta vabaks võtavad iseenda jaoks. Ma ei taha öelda ( ning arvan, et sama pole ka Arraku eesmärk) et need noored, kes kohe peale gümnaasiumi lõpetamist õppima asuvad, midagi valesti teeksid, kindlasti mitte. Kui palju leidub neid noori, kes teavad koheselt, mida nad oma eluga peale tahavad hakata ning kuhu suunduda, kadestusväärne.... Siin kohal peab tunnistama, et kahjuks on ka neid noori, kellel pole õrna aimugi õppima asudes, millega nad tegelikult kokku puutuma hakkavad. Kolme aasta möödudes liputatakse paberit ja tuntakse uhkust enda üle. Reaalsus on aga see, et selle paberiga pole midagi peale hakata, kui sa ei tea, mis selle tõeline väärtus on. Sellepärast arvan ka mina, et noored peaksid leidma selle aja, et vastus anda kolmele küsimusele: Kes ma olen? Mida ma tahan? Mida ma selleks tegema pean? ........ Pole päris kindel, kas ma isegi kõigi vastust tean.....

IT-spetsialistid ja suhtekorraldajad
Arrak kirjutab enda artiklis, et meie ühiskonna suureks probleemiks on see, et väga paljud noored lähevad õppima "Pehmeid erialasid". Miks ma need jutumärkidesse panin, on see, et ma ei nõustu sellega. Ma küsin pigem, et mis on pehme eriala, või mis teeb ühest erialast pehme? See, et meie ühiskonnas noored eelistavad õppida personalijuhtimist keemiale, on vaevalt seotud sellega, et valitakse nö lihtsam variant. Pigem on see, et ühiskond ise on suundumas sinna poole, et noored sellised valikud teevad. Mõni aeg tagasi tutvusin inimesega Inglismaalt, kes enda õpingud juba on lõpetanud. Meil tuli juttu sellest, mida ma õpin ja kui vastasin, et suhtekorraldust, oli tema reageering selline: " Wow, public relations? You will be rich in the future!" Ma ei oskand selle peale midagi vastata ja lihtsalt naersin omaette :D. Ma arvan, et küsimus ongi see, millise erialaga inimesi ühiskond soosib. Ma olen nõus sellega, et Eesti vajab IT-spetsialiste rohkem kui mõni teine riik, sest me oleme maailmas IT-ga esirinnas. Küll aga ma ei nõustu sellega, et teised erialad peaksid elama selle varjus. Inimesed on erinevad ja kõigile ei sobi kõrgem matemaatika või keemiavalemid. Minu arvates peaksime just muutma enda suhtumist, et ainult nende aladega on võimalik kaugele jõuda. Tähtis on armastada seda, mida õpid ja teed. Ei oleks meie ühiskond selline, kui koolides poleks eesti keele pedagooge, kes õpetaksid noori õigesti rääkima enda emakeeles ning ei oleks kõik ettevõtted nii läbipaistvad, kui poleks kommunikatsioonijuhte, kes matemaatika lõpetanud tippjuhtidele nõu annaksid, kuidas halastamatu meediaga toime tulla ning mitte enda nime maha teha.