Grande finale


Siin ma nüüd olen, jõudmas finišisse... või kas ikka olen? Võib-olla on see lihtsalt üks vahepeatus kogu sellel teekonnal, mis läheb edasi. Ma mäletan, et enda esimeses blogipostituses kirjutasin, et see mida ma siin nüüd tegema hakkan, on minujaoks kõik nii uus ja mind visati nagu tundmatusse vette. Tagasi vaadates oli see kogemus väga hea. See andis mulle suurema julguse proovida uusi asju, aitas parandada enda mõtete ja arvamuste konstrueerimist lausetesse ning kokkuvõttes suurendas minu maailmapilti.
Ma olen tänulik Kajale selle kursuse eest. Ma õppisin seda, et kommunikatsioon on meie ümber igal pool, lihtsalt me ei märka seda alati. Samuti õppisin, et eneseväljendamine ja oma sõnumi formuleerimine on ikka täiesti omaette kunst. Viimases loengus sain eriti sellele kinnitust :)
Ma ei oskagi välja tuua mis oli keeruline. Võib-olla algus, võtta ennast kokku ja üritada hakkama saada täiesti uues maailmas, siinkohal ma mõtlen blogimaailmas. Üks asi on mõtteid osata koguda, aga teine asi on neid kuhugi üheks tervikuks maalida. Mul on aga hea meel , et sellega lõpuks hakkama sain, ei teagi kas tahan sellelt rongilt maha hüpata, äkki isegi jätkan väikest viisi oma mõtete jagamist inimestega, või siis iseendaga. Mulle meeldis see kursus, sest kõik loengud andsid mulle alati midagi endaga kaasa.  Kõik ülesanded, mis Kaja andis, täitsid tegelikult oma rolli... osata märgata sõnumit enda ümber ning jagada seda ülejäänud ühiskonnaga. Veel meeldisid mulle materjalid, mis Kaja meile üles riputas ja ma mõtlen nende all just erinevaid videosid, filme ja blogisid. Need olid tõesti huvitavad ja hästi välja valitud.
Kas midagi muuta selle kursuse juures midagi?
Ma ei muudaks selle kursuse juures midagi , kui siis lisaksin veel praktilisi ülesandeid. Neid võiks olla veel ja veel, sest ainult ise proovimine ja läbitegemine annab kogemust ja oskusi. Tunnen, et peale selle kursuse läbimist on minu kriitikaprillid veel tugevamad kui enne :)

Aitäh!

Ericsson: Järgmise aasta trendiks saavad sõrmejäljelugejaga nutitelefonid

No ma lihtsalt jäin seda vaatama ja imestama. Soetasin enda nutitelefoni neli kuud tagasi ja selle uudise peale tundub  et minu oma on juba vana pann valmis.... Mis järgmiseks? Läbipaistvad telefonid? Teleportimine läbi telefoni? Raske on ennustada midagi ette, kui tehnika pidevalt täiel kiirusel areneb. Kas seda kõike on vaja, ma ei oska öelda. jusiis.... alati leidub lolle, kes lähevad selle hullusega kaasa. Nagu Kaja loenguski me rääkisime, " Tarbin, järelikult olen olemas"! Mind kui lugejat pani isiklikult lihtsalt see uudis muigama. Selline tunne jäi:  sõrmejäljega telefon tuleb välja= Venemaal vahetus president. Kindlasti võib probleem ka minus olla, et ma olen kõige peale alati nii kriitiline. Las arendavad, las võistlevad omavahel, lõpuks on alati üks võitja.. ja need pole meie. Sattusin ükskord vaatama filmi " Mina, Robot", mis rääkis aastast 2035, kui inimeste kõrval olid koha sisse võtnud ka robotid. Omavahel saadi väga hästi läbi sinnamaani, kuni ühes mõrvas süüdistati robotit ja sealt see action peale hakkab. Igatahes võib selle filmiga väikese pralleeli tuua. Sealne maailm koosnes kõike muust kui puhtast loodusest ja "päris" asjadest. Kõik oli tehnoloogia sünnitus, mille inimesed ise kokkuvõttes olid loonud. See kõlab võib-olla küll sürrina aga siis ma hakkasingi mõtlema, mida edasi tehnoloogia areneb, seda kiiremini inimesed tegelikult selle üle kontrolli kaotavad ja varsti on nad ise tehnoloogia orjad, kes ei suuda seda rongi peatada.
Jah praegu tuleb kõigest Ericsson välja uue sõrmejäljelugejaga telefoniga aga elame ja näeme, mis edasi. Kokkuvõttes, see protsess on juba alanud tõusuteel aga võib-olla järgneb sellele arengule ootamatu taandareng...

Vaata enda ümber ringi !

Eelmise Kaja loengu ajal vaatasime enda tehtud pilte visuaalsest kommunikatsioonist. Pilte oli väga erinevaid, mulle aga jäid silma need, mis olid jäädvustanud Tallina tänavakunsti. Tihti, ükskõik mis linnas, kõndides jään teinekord seisma ja vaatan neid kritseldusi ja sodituid pilte. Vahel need lihtsalt köidavad su tähelepanu enda kolosaalsete nägude või süngete lausetega. Ma olen Kajaga nõus, et sellest on tekkinud omaette kunstiliikumine, sest neid kohtab ikka peaaegu iga tänavanurga peal. Need karjuvad  sulle midagi ning tahvad edastada suuremat sõnumit kui algul paistab. Siin aga võib  tekkida küsimus, kas selline kunst majade seintel on linna üldpildis eetiline käitumine? Kas see on õige tulla öösiti välja oma purkidega ning luua hommikuks Balti jaama seinale sõnum " Te raiskate mu aega" Võib-olla selle tegijal on maailmale nii palju öelda nende kolme sõnaga, aga lihtsalt kõigile ei jõua see kohale ning seepärast tembeldatakse see ebaeetilise käitumise alla. Kas Vincent van Goghi maal erineb kuidagi nendest joonistustest linna seintel? Muidugi, Goghi maalid kuuluvad maailma kunstipärandi hulka ja Graffitid on lihtsalt huligaanide mängumaa. Minu arvates on kunst kunstis kunsti näha. Eetikat loob ühiskond, aga viimane koosneb paljudest erinevatest inimestest, arvamustest ja uskumustest. Seda ei saagi üheselt mõista, sest moraali ja eetika tunnetus on igal inimesel erinev. Ma leian, et tuleks osata kuulata ja näha seda, mis meie ümber toimub. Vahel ma mõtlen, et me kõnnime silmaklapid peas ja kõrvaklapid kõrvas ning ignoreerime seda, millel on meile midagi öelda. Äkki peaks sekundiks lihtsalt aja maha võtma ning vaatamagi silmad punnis seda kummalist lauset või ülivärvilist pilti. Kõik kannab ju endas tegelikult sõnumit, võib-olla peidabki see endas mingisugust eetika küsimust?

Ma jäin ikkagi mõtlema Elise tehtud pildi sõnumi peale...Geniaalne!

Andres Arrak: Koolitarkus ja elutarkus

Olin juba enne tema loengut kuulamas käinud ja teadsin  enam-vähem ette, mis selles arvamusartiklis jutuks võib tulla. Hea koht siin selle arutamiseks, sest mõtteid tekkis küll ja veel...
Igatahes jäid mulle Arraku artiklist meelde kaks asja, mille üle autor arutab. Ma olen nõus sellega, et tänapäeva ühiskonnal pole puudus haritud noortest vaid pigem kogemustega noortest ning see on probleem. Peale gümnaasiumi  jagunevad noored tavaliselt kolme rühma( olen pannud seda ka enda sõprade puhul tähele). Kõigepealt on kahtetüüpi enesekindlaid, kes teavad kohe, mida nad tahavad edasi teha. Ühed on need, kes suunduvad otsemaid õppima, eelistatult siis Ülikooli. Teised on need, kes arvavad, et siinne elu on nende jaoks kõike muud kui hea ning turvaline ning nad ei taha kodumaale elama jäämisest midagi kuulda. Kolmandad on aga need, kes ei tea tuhkagi, mida nad tahavad. Seega nad lihtsalt viskavad jalad seinale, lähevad tööle, või  siis näiteks Aasiasse ennast leidma. Viimaste peale tavaliselt veel vaadatakse viltu, et kõigi valikute seast  valid sa selle viimase, jätad aasta vahele.... mis minu arvates tegelikult tähendab, aasta iseenda jaoks. Seda pidas silmas ka Arrak. Inimestel on harjumus tormata kuhugi ja eriti noortel. Ei mõelda, mida tehakse ning pärast kahetsetakse. See tuleneb tegelikult sellepärast, et ei tunta veel iseennast ning enda Mina pole veel leitud. Joostakse õppima, kartes, et see on ainuke ja viimane võimalus asuda õppima. Venitatakse need kolm aastat ära, saadakse enda paber kätte ja siis minnakse sellega tööturule lehvitama. Aga kellele? Need kolm aastat võimaldasid sulle teadmisi ja oskusi, aga kus on KOGEMUS? See sama, millega need noored kokku puutuvad, kes aasta vabaks võtavad iseenda jaoks. Ma ei taha öelda ( ning arvan, et sama pole ka Arraku eesmärk) et need noored, kes kohe peale gümnaasiumi lõpetamist õppima asuvad, midagi valesti teeksid, kindlasti mitte. Kui palju leidub neid noori, kes teavad koheselt, mida nad oma eluga peale tahavad hakata ning kuhu suunduda, kadestusväärne.... Siin kohal peab tunnistama, et kahjuks on ka neid noori, kellel pole õrna aimugi õppima asudes, millega nad tegelikult kokku puutuma hakkavad. Kolme aasta möödudes liputatakse paberit ja tuntakse uhkust enda üle. Reaalsus on aga see, et selle paberiga pole midagi peale hakata, kui sa ei tea, mis selle tõeline väärtus on. Sellepärast arvan ka mina, et noored peaksid leidma selle aja, et vastus anda kolmele küsimusele: Kes ma olen? Mida ma tahan? Mida ma selleks tegema pean? ........ Pole päris kindel, kas ma isegi kõigi vastust tean.....

IT-spetsialistid ja suhtekorraldajad
Arrak kirjutab enda artiklis, et meie ühiskonna suureks probleemiks on see, et väga paljud noored lähevad õppima "Pehmeid erialasid". Miks ma need jutumärkidesse panin, on see, et ma ei nõustu sellega. Ma küsin pigem, et mis on pehme eriala, või mis teeb ühest erialast pehme? See, et meie ühiskonnas noored eelistavad õppida personalijuhtimist keemiale, on vaevalt seotud sellega, et valitakse nö lihtsam variant. Pigem on see, et ühiskond ise on suundumas sinna poole, et noored sellised valikud teevad. Mõni aeg tagasi tutvusin inimesega Inglismaalt, kes enda õpingud juba on lõpetanud. Meil tuli juttu sellest, mida ma õpin ja kui vastasin, et suhtekorraldust, oli tema reageering selline: " Wow, public relations? You will be rich in the future!" Ma ei oskand selle peale midagi vastata ja lihtsalt naersin omaette :D. Ma arvan, et küsimus ongi see, millise erialaga inimesi ühiskond soosib. Ma olen nõus sellega, et Eesti vajab IT-spetsialiste rohkem kui mõni teine riik, sest me oleme maailmas IT-ga esirinnas. Küll aga ma ei nõustu sellega, et teised erialad peaksid elama selle varjus. Inimesed on erinevad ja kõigile ei sobi kõrgem matemaatika või keemiavalemid. Minu arvates peaksime just muutma enda suhtumist, et ainult nende aladega on võimalik kaugele jõuda. Tähtis on armastada seda, mida õpid ja teed. Ei oleks meie ühiskond selline, kui koolides poleks eesti keele pedagooge, kes õpetaksid noori õigesti rääkima enda emakeeles ning ei oleks kõik ettevõtted nii läbipaistvad, kui poleks kommunikatsioonijuhte, kes matemaatika lõpetanud tippjuhtidele nõu annaksid, kuidas halastamatu meediaga toime tulla ning mitte enda nime maha teha.

                             Leiud meie ümber

                                                     
                                          Tõeline sõnum Hea tuju poest, mida koguaeg endale korrata

                       
                                                          Balti jaama depressiivne sõnum
                                                 ( ei kujuta ette, kui seda peaks iga päev lugema)
                           

 

 
                                                                Eestimaalisus X6

                             
                                                         Ka loomad saavad sõna selle kohta

Käisime luurel Prismas

Mäletate kui ütlesin, et blogi kirjutamine seoses selle kursusega on midagi uut minujaoks? Ega ma ei arvandki tegelikult sisimas, et see tegu jääb mu viimaseks ja ainukeseks, millega kokku puutun. Kaja järgmiseks ülesandeks oli meile , et teeksime ühes suures toidupoes luureretke, et jälgida Eesti perekondade ostuharjumusi. Mõeldud tehtud ja suundusime siis kolme kursakaaslasega Kristiine Prismasse. Mõtlesime veel, et ah mingi poole tunniga saab asi tehtud ja siis iga roju oma koju tagasi. AGA TEGELIKULT me ikka panime üpris pange.See polnud üldse nii kerge kui arvata võis. See oli keeruline, kohati naljakas,  ja väga aega nõudev. Kuna me tegime kohe kindlaks selle, et me ei lahku poest ennem, kui oleme tõeliselt hea perekonna otsa sattunud, kes ikka "mängivad" meile tõeliselt hea näitemängu, siis alustuseks me ootasime ja ootasime kuni tabasime selle õige. Algus oli küll meil ikka natuke kohamakas, kui polnud nö süsteem paika jooksnud, kes kuhu läheb, kuidas toimib. Kohati lausa kartsin, et kohe kohe saab perekond aru, et mingid võõrad neid riiulite vahel piiluvad ja sosistavad. Ega ma kokkuvõttes ei tea, võib-olla nad saidki aru, aga neid ei häirinud see ja võib-olla nad lausa nautisid salajast tähelepanu. See ei olegi tähtis, sest  kokkuvõttes õnnestus meil kõik väga hästi, kuigi protsess ise oli, nagu ma juba mainisin, üsna keerukas.
See perekond, keda me jälgisime, ei olnud mingi eriline teiste kõrval. Ema, isa ja kaks last. Täiesti Eestlased ja täiesti tavalised. Ka nende ostuharjumused nagu nägime, olid väga teadlikud ja tundus, et hind ei mängi rolli, vaid osteti seda,  mida juba pika ajaliselt on tarbitud. Seega lendasid tooted nende kärusse üsna kiirelt. Ainuke, mis meile silma jäi oli see, et see peremudel, et mees on vaid naise rahakotiks, ei käinud selle perekonna kohta. Siin lõpuks aru ei saanudki, mis rolli keegi mängib ning see mulle meeldis.
See kogemus oli tagantjärgi mõeldes väga fun ja asjakohane. Ma arvan, et kui selliseid luurekaid mitu nädalat järjest teha, saab teha igasuguseid võrdlusi ja järeldusi ning siis saab ka neid tulemusi juba kusagil kasutada.

On meil üldse, millesse uskuda?

Sattusin paar päeva tagasi riidepoodi, või noh mitte tavalisse riidepoodi vaid ikka H&M-i. Kolasin seal ringi, aga 10 minutiga hakkasid käed nii sügelema, et no pidin kohe midagi ostma, sest no kõik nägi väga fancy ja glamourous välja. Soetasin lihtsalt ühe käevõru, sest ma pidin oma vajadust rahuldama. Nüüd see vedeleb mul riiulil, sest selle välimus on liiga uhke, et igapäev kanda. Seega ma lihtsalt ostsin, et oma soov rahuldatud saaks ja rahakott kergem oleks...

Tagantjärgi polnud see mingi vajadus asja järgi, vaid see sama KONSUMERISM, mille küüsis vaevlevad ikka väga paljud inimesed, kaasaarvatud mina ise. See on see, " mida rohkem, seda uhkem". TAHAN VEEL JA VEEL JA VEEL.  Aga kust siis ikkagi see meie selline tarbimisühiskond pärit on??? Kaja rääkis loengus palju sellest, et meid mõjutab meie ajalugu ning sellest on raske mööda vaadata. Alles pika aja möödudes, hakkame sellest kaugenema ja sidemed muutuvad nõrgemaks. Selle peale kohe torkas mulle mõte, et meie ajalugu on ikka meiega nii tugevalt seotud ikka veel. Õigemini, see vana umbrohi püsib veel tugevalt maa sees. Ma mõtlen selle all Nõukogude okupatsiooni... Tollel ajal oli tarbimine rängalt piiratud, inimesed tegid mida iganes, et import kaup nendeni jõuaks. Kui palju olen kasvõi oma vanaema käest kuulnud, millised privileegid tal olid, sest tema sõbranna oli ühes kaubamajas müüja ning sebis talle tihti leti alt kaupa. Inimesed polnud harjunud kulutama ning nad ei osanud arvatagi, et kunagi saavad nad piirideta tarbida kõike, mida hing ihaldab. Nad olid nagu loomad ketis, kes peale liidu lammutamist lahti lasti. Eks siis ikka läheb pea sassi ja suures kartuses minnakse hulluks kogu selle tarbimisega, sest võib-olla saab kaup otsa varsti. Minu arust on täpselt sellest ajast see kõik alles ning selle tõttu, et ühiskond aina areneb ning täiustub, kaasneb sellega kaupade suurem  selektsioon ning hirm püsib jätkuvalt inimeste sees.
Selline teooria minu peas on jah muidugi seotud rohkem vanema generatsiooni inimestega, sest noortel puudub ju igasugune teadmine tollest ajast ning sealsest olukorrast. Kogu see ühiskond, mis meid ümbritseb, on täis igapäevast propagandat, reklaame ja kommunikatsiooni. Raske on vaadata sellest mööda, kui kõik on nii ahvatlev ja kutsuv. Võib-olla on sellest saamas või on juba saanud meelelahutus? Vaatan enda vanemaid- tavalist poes käiku planeeritakse terve päev ette, millisesse poodi ikka ja mida kõik vaja on. Noo mismoodi see siis erineb kinos käigust? Inimesed saavad kokku, veedavad aega, rahuldavad oma tarbimisvajadused ja koju tagasi... ja nii päevast-päeva. Aga mis ma räägin, ma olen ise samasugune. Ma tunnistan: Ma ostan, sest mul on rohkem vaja...ma vajan osta.... Issand kui naljakas ja  samas nii kurb. Kas sellel tuleb lõpp ka? Tuleb mingi piir? Vaevalt, sest ühiskond suundub alati edasi ja mitte tagasi. Toodetakse järjest rohkem ja mitte vähem, keegi peab ikka selle ära kõik tarbima. Mõtlesin, et vaatan seda Abdur Raheem Greeni loengut, mille Kaja meile üles pani. Tegin juba seda sellepärast, sest mind huvitab usk, mitte et ma ise oleksin usklik, aga ma olen palju uurinud  erinevate usundite kohta, kuidas maailma tõlgendatakse ja millised on väärtused. Ütlen kohe ära, et soovitan vaadata. Esimese 10 minutiga saad sa kohe aru, kuidas sealne kultuur ja religioon asjadest arvab. See ei olnud mingi tavaline kõne, see oli üles kutsuv ja mõtlemapanev. Green lihtsalt ei rääkinud, mida tema arvab, vaid rõhutas igas oma mõttes usule, edasi viivale jõule, sellele, mis on õige, mis vale. Mulle meeldisid tema mõttekäigud, mis tõestasid vastupidist lausele " wealth is equal to happiness" On siis equal või pole equal.  Selle üle võib lõputult vaidlema jäädagi. Nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Greeni arvates on tähtis toetuda oma usule, sest see näitab kätte õige tee. Selline jutt on meie ühiskonnale võõras, sest usk meie jaoks ei ole see, mis on seda Indias või Egiptuses. Ma ei saa temaga täielikult nõustuda, sest raske on uskuda miskit, mis pole veel ennast täielikult tõestanud. Meie ühiskond on aga inimesed voolinud selliseks, et õnnelikuks teebki tarbimine ja omamine. Kas siis tõesti puudub meil usk millesegi muuse? Võib-olla peaksime korraks lihtsalt mõtlema jälle tagajärgedele. Jah, need on need asjad, mille peale tavaliselt ei mõelda. Kui mu lähedastel ja minul on kõik korras, siis on ju kõigil korras :) Jah.. jälle olen ma tagasi alguses, tarbimises. Lähen poodi, sest ma vajan uusi teksaseid. Tegelikult ma otseselt ei vajagi , lihtsalt uued ja paremad ja sinisemad...

Olge tublid!




 Jagan teiega oma väikest uudist, sest ma avastasin, et kommunikeerumine algab juba kõige pisematest :)