On see tohutu kaastunne?

Viimastel päevadel lehti lapates ja uudiseid kuulates muud kõrva kõlama ei jäägi kui õnnetused noortega. Vahepeal on tunne, et ei tahagi neist midagi kuulda, sest see tekitab halva tunde ja sisimas kartuse. Miks just nemad? Oli see saatus või olid nad väljavalitud? Lisaks võtab meedia ka alati selle kohapealt palju sõna ja ei koonerda kommenteerimisega. Ma tean, et on vajalik inimestele sellistest asjadest rääkida, et see kõlaks neile kui hoiatus, kuid vahel mõtlen et kas ikka nii palju on vaja sellest pasundada. Mida võivad küll tunda sellistel hetkedel hukkunute perekonnad.  Ühelt poolt selline tragöödia ja siis lisab sellele " vunki" ka veel meedia suur tähelepanu. See on minu arvates nii hell teema, millest rääkida. Jah, rääkima peab, sest sellised asjad puudutavad kogu riiki ja võivad juhtuda ükskõik kellega. Samas alati neid artikleid lugedes ja uudiseid kuulates, häirib mind miski ja ma ei tea, mis see on. On see tohutu kaastunne, mis minus süttib või  kergendus, et see ei olnud mõni minu lähedane. Ei kujutaks ette,  kui selle kõige peale ütleksin veel, et "Ah paras ongi, kui ei suuda joobes peaga roolist kaugele hoida" Jah, see kõlab absurdsena kui ütleksin, et las need uudised jäävad meedias vahele, ei see on vajalik. Sellepärast tahaksingi teie arvamust kuulda. Kas asi on lihtsalt minus ja ma teen meediale ülekohut või arvate teie samuti, et miski nagu on valesti?