Mis teil viga on ?!?!?!

Ma ei tea, ma olen nii vihane viimasel ajal kogu selle jama peale. Ma pole päris kindel, et see on hea mõte siin kõik oma viha nüüd välja valada, aga ma lihtsalt pean.... Mis teil viga on  "suured" mehed  meie ees, korda saatmas ajalukku minevaid tegusid?!?! Kuidas on võimalik korraldada veel siiamaani selliseid lollusi, mis peaksid jääma minuvanuste noorte teha? Kõik see on üks suur debiilsus. Teen ükskõik millise viimaste päevade lehe lahti ja nüüd siis tulevad vabandused ja selgitused.Milleks? mis tehtud see tehtud... Selle peale ma küsin, et kuidas saab üks noor inimene teha vahet õigel ja valel? Kas see peaks olema eeskuju, mida järgida ning mille üle olla uhke? Vahel ma mõtlen tõesti, et te ise ka ei tea, mida te korraldate.  Töötate selle nimel, et järgnevatel põlvkondadel oleks siin riigis hea elada, aga kas vahel keegi selle peale ka mõtleb, et kui praegused olijad lähevad minema, siis peab keegi tulema nende asemele. Ma mõtlen küll, et Kajal oli loengus kohati  õigus, kui ta ütles, et vanad olijad kasvatavad endasuguseid mesilasi riiki juhtima. Aga pole ka ju midagi imestada, et see neil õnnestuda võibki, sest no ikka tehakse nii nagu emme-issi ees. Ma ei tahagi midagi öelda, ma olen lihtsalt pettunud. Noore inimesena ma tunnen, et minu riigis saadetakse korda täielikke jaburdusi ja samal ajal  nende kõrval tegelikult seisavad inimesed, kes tahaksid selle kõige peale kätt ette panna, aga nad ei saa, nad on lihtsalt inimesed. Vahel ma tunnen, et  kokku on saadud lasteaia mängunurgas, kus  proovitakse igasuguseid võtteid ,et oma tahtmist saada  ja uue mudelautoga minema kõndida...

Kui hea on tegelikult midagi korda saata ja lihtsalt ära kõndida. Tean seda omast käestki,  kui koolis sai teinekord tunnis midagi õpetajale nähvatud  ja siis tuima näoga minema kõnnitud tunnist. Me kõik oleme inimesed ja teeme vigasid, aga kõigel on piir. Mulle meeldis, kuidas Peeter Laurits ütles Postimehes, et see ei ole mingisugune üks ajakiri, see on kultuuriministri üldine rullnoklik suhtumine kultuuri. Näed sa, inimesed selle kõrval võtavad aina julgemini sõna, sest neil on, mida öelda. Kahju on lihtsalt sellest, et eeskuju, mida järgida, ei ole, või kui ongi, siis on see peidus kuskil mujal.
Kõige selle nimi on tegelikult vastutus, vastutus oma sõnade ja tegude eest. Mõnedel inimestel see on ja teistel lihtsalt puudub. Tihti ma aga tunnen, et mida rohkem sulle võimu ja võimalusi antakse, seda vähem sa selle eest vastutada soovid, sest niikuinii on juba kõik kätte võidetud. Seega tekib küsimus, et kas teie eesmärgid on samasugused, mis teie riigi rahval?

                                                                                                                                                                                                              

Kultuuritegelased näitasid, mida nemad sellest arvavad















“Nearly all men can stand adversity, but if you want to test a man's character, give him power.” - Abraham Lincoln