On meil üldse, millesse uskuda?

Sattusin paar päeva tagasi riidepoodi, või noh mitte tavalisse riidepoodi vaid ikka H&M-i. Kolasin seal ringi, aga 10 minutiga hakkasid käed nii sügelema, et no pidin kohe midagi ostma, sest no kõik nägi väga fancy ja glamourous välja. Soetasin lihtsalt ühe käevõru, sest ma pidin oma vajadust rahuldama. Nüüd see vedeleb mul riiulil, sest selle välimus on liiga uhke, et igapäev kanda. Seega ma lihtsalt ostsin, et oma soov rahuldatud saaks ja rahakott kergem oleks...

Tagantjärgi polnud see mingi vajadus asja järgi, vaid see sama KONSUMERISM, mille küüsis vaevlevad ikka väga paljud inimesed, kaasaarvatud mina ise. See on see, " mida rohkem, seda uhkem". TAHAN VEEL JA VEEL JA VEEL.  Aga kust siis ikkagi see meie selline tarbimisühiskond pärit on??? Kaja rääkis loengus palju sellest, et meid mõjutab meie ajalugu ning sellest on raske mööda vaadata. Alles pika aja möödudes, hakkame sellest kaugenema ja sidemed muutuvad nõrgemaks. Selle peale kohe torkas mulle mõte, et meie ajalugu on ikka meiega nii tugevalt seotud ikka veel. Õigemini, see vana umbrohi püsib veel tugevalt maa sees. Ma mõtlen selle all Nõukogude okupatsiooni... Tollel ajal oli tarbimine rängalt piiratud, inimesed tegid mida iganes, et import kaup nendeni jõuaks. Kui palju olen kasvõi oma vanaema käest kuulnud, millised privileegid tal olid, sest tema sõbranna oli ühes kaubamajas müüja ning sebis talle tihti leti alt kaupa. Inimesed polnud harjunud kulutama ning nad ei osanud arvatagi, et kunagi saavad nad piirideta tarbida kõike, mida hing ihaldab. Nad olid nagu loomad ketis, kes peale liidu lammutamist lahti lasti. Eks siis ikka läheb pea sassi ja suures kartuses minnakse hulluks kogu selle tarbimisega, sest võib-olla saab kaup otsa varsti. Minu arust on täpselt sellest ajast see kõik alles ning selle tõttu, et ühiskond aina areneb ning täiustub, kaasneb sellega kaupade suurem  selektsioon ning hirm püsib jätkuvalt inimeste sees.
Selline teooria minu peas on jah muidugi seotud rohkem vanema generatsiooni inimestega, sest noortel puudub ju igasugune teadmine tollest ajast ning sealsest olukorrast. Kogu see ühiskond, mis meid ümbritseb, on täis igapäevast propagandat, reklaame ja kommunikatsiooni. Raske on vaadata sellest mööda, kui kõik on nii ahvatlev ja kutsuv. Võib-olla on sellest saamas või on juba saanud meelelahutus? Vaatan enda vanemaid- tavalist poes käiku planeeritakse terve päev ette, millisesse poodi ikka ja mida kõik vaja on. Noo mismoodi see siis erineb kinos käigust? Inimesed saavad kokku, veedavad aega, rahuldavad oma tarbimisvajadused ja koju tagasi... ja nii päevast-päeva. Aga mis ma räägin, ma olen ise samasugune. Ma tunnistan: Ma ostan, sest mul on rohkem vaja...ma vajan osta.... Issand kui naljakas ja  samas nii kurb. Kas sellel tuleb lõpp ka? Tuleb mingi piir? Vaevalt, sest ühiskond suundub alati edasi ja mitte tagasi. Toodetakse järjest rohkem ja mitte vähem, keegi peab ikka selle ära kõik tarbima. Mõtlesin, et vaatan seda Abdur Raheem Greeni loengut, mille Kaja meile üles pani. Tegin juba seda sellepärast, sest mind huvitab usk, mitte et ma ise oleksin usklik, aga ma olen palju uurinud  erinevate usundite kohta, kuidas maailma tõlgendatakse ja millised on väärtused. Ütlen kohe ära, et soovitan vaadata. Esimese 10 minutiga saad sa kohe aru, kuidas sealne kultuur ja religioon asjadest arvab. See ei olnud mingi tavaline kõne, see oli üles kutsuv ja mõtlemapanev. Green lihtsalt ei rääkinud, mida tema arvab, vaid rõhutas igas oma mõttes usule, edasi viivale jõule, sellele, mis on õige, mis vale. Mulle meeldisid tema mõttekäigud, mis tõestasid vastupidist lausele " wealth is equal to happiness" On siis equal või pole equal.  Selle üle võib lõputult vaidlema jäädagi. Nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Greeni arvates on tähtis toetuda oma usule, sest see näitab kätte õige tee. Selline jutt on meie ühiskonnale võõras, sest usk meie jaoks ei ole see, mis on seda Indias või Egiptuses. Ma ei saa temaga täielikult nõustuda, sest raske on uskuda miskit, mis pole veel ennast täielikult tõestanud. Meie ühiskond on aga inimesed voolinud selliseks, et õnnelikuks teebki tarbimine ja omamine. Kas siis tõesti puudub meil usk millesegi muuse? Võib-olla peaksime korraks lihtsalt mõtlema jälle tagajärgedele. Jah, need on need asjad, mille peale tavaliselt ei mõelda. Kui mu lähedastel ja minul on kõik korras, siis on ju kõigil korras :) Jah.. jälle olen ma tagasi alguses, tarbimises. Lähen poodi, sest ma vajan uusi teksaseid. Tegelikult ma otseselt ei vajagi , lihtsalt uued ja paremad ja sinisemad...

Olge tublid!




 Jagan teiega oma väikest uudist, sest ma avastasin, et kommunikeerumine algab juba kõige pisematest :)